Pärast kaheksat kuud Prantsusmaal elamist olen ma jõudnud oma esimese blogisissekandeni. Kuni siiamaani olin ma täiesti kindel, et ma seda ei tee. Miks?
Esiteks - oma veendumuste kohaselt ei oska ma kirjutada. Ma ei taha kirjutada midagi sellist, mille lugemisel ma pärast ise ka mõtlen, et oh, miks küll ometi. Teiseks - ma ei ole selline inimene, kellel oleks vaja oma elust kõigile pidevalt teada anda.
Aga nagu ma mainisin, täitus mul siinolemisest kaheksa kuud ja mul on kogunenud igapäevaelust pisikesi kilde, mida ma tahaksin kuhugi jäädvustada. Selle mõtte pani mulle tegelikult pähe mu kallis vanaema Lii. Aeg ju teadagi lendab ja varsti ma enam ei mäletagi täpselt, mis ja kuidas juhtus ning sellest oleks ju ütlemata kahju. Ja pealegi - isegi tõenäoliselt maailma kõige igavam kuningas Louis XVI pidas päevikut. Ja kuna ta oli maailma igavaim, siis tema kirjutised olid umbes sama igavad nagu ta ise. 14. juulil 1789 toimus tormijooks Bastille'le (mis tähendas Prantsuse Revolutsiooni algust ning sisuliselt kuningavõimu kukutamist. Mis tähendas seda, et tema elus muutus kõik ning käivitus sündmuste jada, mille lõpus ta kaotas sõna otseses mõttes oma pea). Ning kõik, mis ta selle päeva kohta oskas ütelda oli "rien" (pr.keel) ehk siis eesti keeles "midagi".
Ma proovin natukene sisukamalt oma mõtteid ja tähelepanekuid väljendada kui härra Majesteet. Ma ei hakka kirjutama oma tavalisest igapäevaelust. Pigem üritan igale postitusele leida mingi teema, mis mulle siin on silma hakanud. Ja võib-olla vahel ka midagi mingist erilisest sündmusest!
Tegelikult sain veel inspiratsiooni oma armsa sõbra Melani blogist. Ta ei kirjuta väga tihti, aga kui kirjutab, siis see on alati armas ning seda on alati hea lugeda! Aitäh sulle!
Aga miks ma üldse hetkel siin olen? Miks elan ma Prantsusmaal? Ma õpin siin. Eelmine kevad sain ma sisse Pariisi kooli nimega Centre des Musiques Didier Lockwood. Nagu nimest võib välja lugeda, siis see on Didier Lockwood'i nimeline kool. Kes veel ei tea, siis Didier Lockwood on minu suurim iidol. Muusik kindlasti suure algustähega. Tema ongi see, kelle pärast ma otsustasin selle asjaga tõsisemalt tegeleda. Ja see, et ma 22-aastasena saan õppida siin, tema käe all.. Ma ei suuda seda ise ka uskuda. Ta on tõeliselt maagiline inimene ning Muusik.
Aga see aasta on olnud tegelikult meeletult raske. Eriti algus. Ma ei mõtelnud eriti enne, kui ma siin kohal olin. See kõik käis nii kähku ja järsku olid kohvrid juba pakitud ning ma leidsin ennast keset Charles de Gaulle'i hiiglasuurt lennujaama ja then it hit me - ma olen üksi, ma olen kodust nii kaugel, ma ei räägi keelt, ma ei tunne siin põhimõtteliselt kedagi.. Pisarad valgusid silma. Tuli meelde raske hüvastijätt kodustega. Istusin maha ja mõtlesin. Naljakas. Mina. Mina. See, kes kunagi uusi väljakutseid ei pelga. See, kes ARMASTAB reisida. See, kes armastab uusi seiklusi. Kes ei löö risti ette millelegi. Kes ei pelga üksi hakkamasaamist.. Ma pidin endale tunnistama, et ma kardan. Nutsin seal üksi veel paar salvrätikutäit ja siis mõtlesin, et peaksin ennast kokku võtma. Nutsin ennast tühjaks (tähendab, ärge saage valesti aru. Pisaraid jätkus veel vähemasti kaheks kuuks igapäevaselt ning siiamaani vahetevahel). ja lasin kõik need emotsioonid endast hetkel välja ja hakkasin astuma edasi. Juba nädalaga jõudsin ennast kenasti sisse seada ning üritasin oma uue eluga siis hakkama saada. Aga see ei olnudki nii lihtne. Naljakas, kuidas asjad, millega oled tegelikult ju nii harjunud. Asjad, mis tunduvad loomulikud, vajavad jälle ümberõppimist. Kõik, mis kodus võttis nii vähe aega, võtavad siin umbes poole rohkem aega. Praegu muidugi tunduvad mu kaheksa kuu tagused mured naeruväärsed. Jumal tänatud, et olen nüüd enam-vähem harjunud oma eluga (aga ega mured iseenesest kuhugi ei kao! Nüüd on lihtsalt uued mured)!
Pean ütlema, et ma olen sellesse riiki päris kiindunud. Kuigi ma ei vahetaks kunagi midagi oma armsa Eesti vastu..on Pariisilt palju õppida. Ja ma arvan, et need kaks aastat (tõenäoliselt!), mis ma siin veedan, muudavad mind palju.
Et voilà! Ma annan endale lubaduse, et ma ei jäta seda blogi unarusse. Olen teinud endale isegi märkmeid (!!), millest kirjutada. Tuleb ennast ainult kätte võtta!
Järgmise korrani!
No comments:
Post a Comment