Me tuleme riigist, kus meil on e-kool, e-valimised, e-ravimiretseptid.. me ostame bussipileteid mobiiltelefoniga, me maksame parkimise eest mobiiltelefoniga.. Kõik on tehtud nii lihtsaks! Ja vot seepärast ongi see topelt valus löök näkku kui sa oled nüüdsest sunnitud elama riigis, mis viibib selles mõttes Eestist veel valgusaastate kaugusel.
Lugesin eelmisel kevadel imehead raamatut "Minu Prantsusmaa", mille autoriks on tark ja kaunis Eia Uus (muide, siinkohal lugemissoovitus! Te ei kahetse). Eia mainib oma raamatus korduvalt prantsuse asjaajamist. Ma muigasin kaasa ise mõeldes, et küllap minuga nii ei lähe.. Et ju tal siis, vaesekesel, lihtsalt ei vedanud. Tuhkagi.
Juba eelmisel suvel endale elamist otsides sain näpud kõrvetatud. Soovisin kooli poolt pakutavasse ühikasse tuba. Et seda saada, pidin ma ühendust võtma kellegi Mme Chevalier'iga. Ei, meili Madame ei kasuta, voilà - siin on ta number, helistage! Pärisin siis, et kas see Madame ka inglise keelt räägib, minu prantsuse keelega ei ole asjalood just kiita. Mulle vastati, et "jah, otseloomulikult, muidugi"!
Proovisin helistada. Selgus, et Madame ikkagi ei räägi inglise keelt. Kõne jäi lühikeseks.
Õnneks reisisin ma eelmisel suvel väikese Euroopa ringreisi raames Pariisi ja läbi hea juhuse kohtasin ma ühte toredat prantslast, kellelt ma siis palusin, et kas ta võiks Madame'le minu nimel helistada ning rääkida minu soovist.
Üritan enam-vähem meenutada seda dialoogi, mis järgnes siis, kui minu prantslane oli talle minu soovid edastanud ja kui Madame oli hüüatanud, et: "jumal tänatud, et te täna helistate! Meil on viimane koht alles! Viimane! Hea oleks, kui te täna selle asja korda ajaksite!" (Ma mäletan, et oli reedene päev ning pühapäeval me pidime juba Pariisist lahkuma.)
"..Hmm..Eestist? Selge, siis meil oleks tarvis elamisluba."
"Aga miks on teil tarvis elamisluba? Eesti on ju Euroopa Liidus."
"..ee..kas te olete kindel?"
"Jah, täiesti (järgnesid pikad seletused teemal, kus Eesti asub)."
"Olgu.. kes siis hakkab maksma üüri?"
"Vanemad."
(Oleks võimatult raske neile olnud seletada, et minu üüri eest aitab tegelikult tasuda Kultuurkapital niiet see, oli lihtsalt kõige lihtsam vastus!)
"Selge, sellisel juhul oleks tarvis mõlema vanema allkirju dokumentidele, kus nad kinnitavad, et nad on suutelised maksma. Sinna juurde lisaks oleks tarvis mõlema vanema viimase kolme kuu pangakonto väljavõtteid."
"Aga kuidas need vanemad saavad täna teie dokumentidele alla kirjutada, kui nad elavad Eestis?"
(Siis järgnes pikk mittemidagiütlev vestlus, kus too Madame ei osanud mingit lahendust välja pakkuda. Minu prantslane tuli mõttele, et äkki võiks kuidagi faksida või skännida need dokumendid neile. Kuigi see tundus Madame'i jaoks natukene kahtlane, jäi ta siiski nõusse.)
"Nii.. siis oleks meil tarvis tüdruku pangakontonumbrit. Prantsuse pangakonto numbrit."
"Aga.. tal ei ole prantsuse pangakontot. Veel. Ta on eestlane. Tal on eesti pangakonto. Kas see ei sobiks?"
"Vabandame, aga sellisel juhul ei saa me talle tuba anda."
"Aga.. kas siis üldse mingit muud võimalust maksmiseks ei ole?"
"No, ajutine lahendus oleks, et maksaksite tšekiraamatuga postkontori kaudu. (?!?)"
"Aga tal ei ole ju tšekiraamatut ka..."
Ja sinna see vestlus enam-vähem välja surigi. Mitte mingeid muid võimalusi. Mitte mingit vastutulelikkust. Tol hetkel ma olin veendunud, et mul jääbki Prantsusmaal õppimine ära, kuna ma lihtsalt ei leia elamist. Aga tänu äärmiselt õnnelikule juhusele sain ma üürida toa oma prantslase õe juures ja kõige toredam on see, et saan selle eest mustalt maksta! Nii et ei mingit paberimäärimist.
Aga pärast seda kõnet tegin ma endale lubaduse, et ma seon ennast Prantsusmaaga ametlikult võimalikult vähe. Mitte ühtegi paberitele allakirjutamist, mitte ühtegi lepingut. Midagi. Seda lihtsam. Ja selle aasta olen suutnud päris hästi üle elada. Ma ei pea maksma ametlikult üüri, ma pole endale teinud isegi prantsuse telefoninumbrit. Mitte midagi, mis vajaks lepingut.
Aasta alguses oli üks moment, kus mul oleks vaja olnud tšekiraamatut. See on teine naljakas lugu. Kuna mul on kodust kooli tarvis sõita nii rongi kui ka bussiga (kokku umbes 40 minutit), oli mul tarvis osta kuukaart. Tuli välja, et õpilastele on siin ka veel õpilaste sooduskaart. AGA (alati on mingi aga!) seda õpilaste kaarti saab osta AINULT aastaks. Ja siis kas alates 1. septembrist, 1. oktoobrist, 1. novembrist või 1. detsembrist alates aastaks ajaks. Kuna minu kool algas oktoobri alguses, siis 1. septembri ja 1. oktoobri olin ma juba maha maganud, jäi 1. november (1. detsembrist ei olnud mul enam mõtet, kuna siis oleks see mul juba kallim tulnud kui eraldi osta täiskasvanu kuukaarte).
Sain rongijaamast suure ümbriku erinevate paberitega, mida oli tarvis täita. Lisaks sinna juurde oli vaja veel dokumendipilte, paberit selle kohta, et olen kooli vastu võetud ning tšekki 360le eurole. Sain õnneks oma landlordi tšekiraamatut kasutada. 3 nädalat enne 1. novembrit saatsin dokumendid postiga ära. 3 päeva enne 1. novembrit tuli postiga vastus. Terve patakas uusi pabereid, mis pean kooli viima ja laskma direktoril ära täita ning siis uuesti posti panema ja neile saatma. Kahjuks sain selle kirja just sel päeval, kui sõitsin korraks tagasi Eestisse. Järelikult oli olukord lootusetu. Ütlesin oma landlordile, et kas ta äkki saaks neile helistada ja kogu selle asja üldse ära lõpetada. Et me ei jõua sellega 1. novembriks nii või naa valmis ning siis ei ole üldse mõtet.
Nathalie helistas. Esimese hooga üteldi, et kõik on korras. Arusaadav. Saatke meile see ja see mail. Saatsime mailid ära. Läks mööda umbes 2 nädalat, mitte midagi ei olnud kuulda. Ja siis Nathalie nägi, et nad on selle 360 € järsku tema arve pealt maha võtnud! Ta helistas neile jälle. Nad palusid saata veel mingid paberid kirjadega, et jah, me tõesti tahtsime lõpetada seda asja ning jah, me tahame oma raha tagasi. Läks veel umbes 3 nädalat, et raha tagasi saada. Kogu selle toimingu peale kulus umbes 8 nädalat! Oh là là!
Ausalt öeldes ma ei tahtnud oma blogi nii musta peatükiga alustada, aga kuna see bürokraatia on mul hetkel igapäevane teema, siis ma ei suutnud sellest kirjutamata jätta. Kuna otsustasin, et jään siia üheks aastaks veel, siis on enda mitte sidumine Prantsusmaaga peaaegu et võimatu. Kuna see toa üürimine siin on ajutine variant, siis pean järgmine aasta ikkagi minema ühikasse. Aga nagu ma enne seletasin, pean ma selleks, et sinna kohta saada, omama prantsuse pangakontot.
Alustasin oma pangasaagat (ma nimetan seda nüüd nii!) eelmine laupäev. Võtsin käekõrvale oma hea ameeriklasest koolivenna Jake'i, kes on elanud Prantsusmaal juba 4 aastat ning oskab prantsuse keelt väga hästi ning on need kõik asjad juba läbi teinud. Tuli mulle tõlgiks ning julgustuseks kaasa. Aga too laupäeva visiit jäi meile lühikeseks. Kui me jõudsime panka kell 14.00, siis see oli juba kinni. Jälle õpetussõnad mulle - alati vaata järgi, mis kellaaegadel ametiasutus lahti on! Aga ma ei osanud arvatagi, et see juba 14.00 võib kinni olla. Pole hullu, läksime tagasi sellel teisipäeval. Seal töötas üks vanem naisterahvas, kes loomulikult inglise keelt sõnagi ei rääkinud. Jake alustas rääkimist, et milleks me siin oleme. Naisterahvas vaatas mind väga uuriva pilguga ning siis vaatas uuesti Jake'i ja küsis, et kas ma olen ta abikaasa? (Mis see üldse asjasse puutub, eks?)
Saades vastuse, et ei ta on lihtsalt sõber ja tõlk jäi naine jälle mõttesse. Siis küsis ta minu ID-kaarti ning hakkas mingit avaldust täitma. Ma muutusin juba lootusrikkaks, et kas tõesti käib see nii lihtsalt! Järgmiseks küsis ta aadressi ja telefoninumbrit ning pärast seda, et millal teile sobiks tulla rendez-vous-le? Vabandust, kas ma kuulsin õigesti? Kas me ei saagi siis kohe hakata tegema seda asja? Ei, me määrame teile teie oma "pangainimese", kellega teil on siis see uhkelt kõlav rendez-vous. Sain aja järgmiseks teisipäevaks. Nädal aega pean ootama. Kas Eestis äkki ei saa pangakontot isegi internetis teha? Ma ei tea. Ja siis ma pean loomulikult võtma kaasa tõendi oma landlordilt, et ma tõepoolest elan siin. Mul läks siis isegi eriti lihtsalt! Minu sõbranna Melanilt, kes kolis Prantsusmaale 3 aastat tagasi, küsiti aadressi ja siis saadeti koju mingi kiri, et näha, kas ta tõepoolest elab seal!
Ilmselgelt ei ole minu pangasaaga veel kindlasti läbi ja jumal teab, kui pikaks too venib! Äkki saab veel bürokraatiast teisegi osa teha...
Asi ei ole selles, et mina olen rumal või välismaalane või ei oska keelt. See on siin kõigiga nii. Ja kohalikud saavad sellest aru küll, aga nad on sellega vist nii harjunud, et ei plaanigi midagi muuta.
Nagu näiteks mu sõbrannal prantslasel oli telefonifirmaga üks huvitav seik. Tal on olnud see pakett juba üle aasta ja siis järsku tuli postkasti kiri, et olete meile võlgu 60 eurot ja te ei ole meile seda tasunud selle ja selle aja jooksul ning meie kirjadele te ka ei vasta. Kui te nüüd selle kuu jooksul ära ei maksa, siis näeme kohtus. Selle peale ta helistas kohe telefonifirma infotelefonile. Rääkis oma mure ära. Ta on alati tasunud oma arveid õigeaegselt ja korralikult, ta ei ole kunagi saanud neilt mingeid kirju ning miks peaks ta üldse maksma lisa 60€? Telefonis ei osanud keegi midagi rääkida. Öeldi, et minge palun esindusse kohale. Läksin sinna temaga koos. Ta rääkis uuesti oma mure ära. Mees klõpsis umbes 5 minutit vaikuses arvutis. Seepeale kirjutas ta paberile ühe numbri ja ütles, et helistage sinna. Minu prantslanna jõudis koju ja helistas sinna. Siis üteldi uuesti, et palun minge ikkagi esindusse ja rääkige täpselt vot seda ja seda. Sellepeale viskas tal kopa nii ette, et ta lihtsalt maksis selle raha ära ja au revoir! Kuigi tal ei olnud õrna aimugi, mille eest või miks.
Eks siin Prantsusmaal ongi kaks võimalust. Sa kas mängid seda pingpongi nendega lõpuni välja (et saadad pabereid, saadad kirju, helistad, lähed kohale..) või siis maksad.
Ja nüüd ehk saate aru, miks ma ei taha ennast ametlikult Prantsusmaaga siduda. Mul tekivad juba hirmujudinad, kui mõtlen sellele, kuidas ma seda pangakontot peaksin sulgema hakkama.
Aga vähemalt on, mida tulevikus kõigile rääkida!
Leidsin internetiavarustest paar head nippi, kuidas prantsuse bürokraatiast võimalikult kiiresti läbi närida ning kuidas sealjuures kaotada võimalikult vähe närvirakke:
Top tips for dealing with French red tape:
(Parimad nõuanded tegelemaks prantsuse bürokraatiaga:)
1 Always find out from an official source exactly what you need before making an application.
1 Enne avalduse tegemist uuri ametlikust allikast välja kõik, mida sul on tarvis selle tegemiseks.
2 Double-check the opening hours of the office and ensure it isn't a public holiday.
2 Kontrolli kontori lahtioleku aegu üle kaks korda ja ole kindel, et tegemist ei ole riikliku pühaga.
3 Always take a duplicate of everything.
3 Võta kõikidest asjadest alati kaasa koopia.
4 Expect not to have the right paperwork the first time.
4 Ole valmis selleks, et tõenäoliselt su paberid ei ole esimesel korral korras.
5 Allow plenty of time to make an application.
5 Võta endale kõvasti aega, kui tegeled paberimajandusega.
Pean need endale kõrva taha panema!
Ja muud vist ei olegi. Tuleb selle kõigega lihtsalt leppida ja raudse närviga vastu pidada. Ja kui asi väga hulluks kipub minema, siis saab alati ennast lohutada hea prantsuse söögi ning ühe eriti hea pudeli bordeaux veiniga. See peaks küll tuju rõõmsamaks tegema!
Järgmise (loodetavasti positiivsema) korrani!
PS. Ja muide, kõik ikkagi liigub positiivsuse poole ka Prantsusmaal! Enamikes supermarketites on tšekiraamatutega maksmine keelatud! Asi, mida veel mõned aastad tagasi võis päris tihti näha..
